Luuletused – Tähesära

Härrasmees

Saunalaval poeg ja isa
vestsid maast ja ilmast.
Isa viskas leililisa,
endal kissis silmad.

Issi, kes on härrasmees?
See, kel kikilips on ees?
See, kes käitub viisakalt,
räägib hästi soravalt?

Poja, lips ei ole tähtis,
sorav jutt vist pole ka.
Härrasmehed saunalaval
salaja ei pussuta.

Bluus

Ükskord loomi pärast hängi
tabas mõtteid uusi:
„Miks ei võiks me teha bändi?
Mängiks pisut bluusi?”

Ööbik laulis, rähn lõi trummi,
karu jõuras bassi,
südantlõhestavaks sooloks
venitati kassi.

Punkar papagoi lõi vilet,
kirpe hüppas sadu,
kilpkonn, vaatamata eale,
vingerdas kui madu.

Elevandist tehti pasun,
hunt see ulgus kaasa,
lammas kargas kodukootult
muudkui keset aasa.

Kontsert lõppes kähmlusega,
tehti palju kära,
elevant sai pasunasse,
lammas pöeti ära.

Armastusest

„Issi, seleta mul, palun,
mis on päris armastus?
Ja miks kahe nime vahel
puusse lõigutakse pluss?”

„See on see, kui seisad vihmas,
süles pehme vikerkaar,
kui su rõõmu peegeldamas
on üks armas silmapaar.

Siis sa lippad puude ladvus,
jooksed lainteharja pääl,
lendad läbi ilmaruumi,
kõrvus sosistamas hääl.”

„Aga kui ei kuule miskit,
vikerkaart ei ole ka,
kas siis kahe nime vahel
miinuse peab panema?”

Aipääd

Mul on tuttuus koolimüts,
vihikud ja pinal.
Nüüd ma olen koolijüts,
olen tähtis nina.

Numbreid ühest sajani
lahutan ja liidan,
kodust koolimajani
enda tarkust kiidan.

Tean nüüd päris täpselt ma,
palju on mul pappi
ja et euro eest ei saa
ühtki kõrvaklappi.

Kool ehk veidi tüütu on,
aga on ka hääd –
taskus nutitelefon,
kotis uus aipääd.

Dinosaurus Donna

Dinosaurus Donna oli diiva,
ooper oli andnud talle tiivad.
Põgenesid kõik, kui Donna laulis,
Donna meelest seegi oli kaunis.

Donnal oli sõbraks diplosaurus –
pika kaelaga, kes luuletusi haudus.
Mõtted käisid tal nii kõrgeid radu,
et kõik luule pilvedesse kadus.

Kahekesi koos nad käivad nüüdki,
kustunud ei ole nende püüdki.
Ajastutest läbi tammund raja
Donna ja ta sõber luuletaja.