Laiskvorst

Järgmisel päeval tuli Une-Mati hästi aeglasel sammul. Ta lausa venis Madli voodi poole ja korraks tundus, et ta ei jõuagi kohale.

Noh, mis lahti?“ imestas Madli.

Kooohe rääägin,“ venitas Une-Mati ja ronis pikkamööda voodisse. Madli muutus murelikuks.

Haigeks oled jäänud või?“ Ta katsus Une-Mati otsaesist ja see tunduski nagu pisut soojavõitu olevat.

Ma olengi natuke peast soe,“ naeratas Une-Mati, „ega ma muidu ainult kiiksuga jutte välja ei mõtleks, tead.“

Mulle need meeldivad!“ lohutas Madli.

Olgu. Aga tead, see, et ma siia niimoodi aeglaselt kohale loivasin, ei ole üldsegi ilma tähenduseta. Mu tänane jutt ongi venimisest ja laiskusest.“

Lase aga tulla!“ Madli sättis oma põse mõnusalt padjale ning Une-Mati alustas:

Elas kord täitsa tavaline poiss nimega Villem. Ühel täiesti tavalisel päeval tuli talle pähe mõte minna poodi vorsti varastama. Keegi ei tea, kust sellised mõtted tulevad, aga Villemile igatahes tuli.

Astuski siis Villem poodi sisse ja uitas riiulite vahel. Vorstisorte oli nii palju, et Villemil läks silme ees kirjuks.

Võtaks õige juustuvorsti?“ arutles ta endamisi. „Või hoopis suitsuvorsti? Või poolsuitsu- või maksavorsti?“

Kui Villem oli juba pool tundi vorstileti ees edasi-tagasi tuianud ja kõik vorstid vähemalt kaks korda läbi katsunud, astus tema juurde turvamees.

No nii, noormees! Mida me siin õige plaanitseme, ah?“

Ei plaanitse ma siin midagi,“ vabandas Villem. „Tahaks lihtsalt õiget vorsti leida…“

Kas kõik need on siin valed või?“ uuris turvamees. „Või oled hoopis sina ise üks valevorst?“

Villem vaatas, et siin pole muud, kui tuleb ära otsustada, millist vorsti varastada. Ta haaras kinnisilmi esimese ettejuhtuva ja suundus sellega kassa poole. Seal puges ta järjekorras seisjate selja tagant mööda ja läbis vorsti põue peites kassavärava.

Püüdke varas kinni!“ kiljus kassatädi ja turvamees tõttaski juba joostes appi.

Villem oli pikkade hüpetega välisukse juurde jõudnud ja punus nüüd kõigest jõust kodu poole. Turvamees ei jõudnud talle kuidagi järele.

Pea kinni!“ karjus ta Villemile lõõtsutades järele.

Siis juhtus imelik lugu. Villemi samm hakkas venima. Just nagu oleks ta liimi sisse astunud. Iga sammuga venisid tema liigutused järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Lõpuks saigi turvamees Villemi kätte.

No nii, valevorst!“ lõõtsutas turvamees. „Kas läheme nüüd politseisse?“

Ta võttis Villemi käest vorsti ja sellele oli suurte tähtedega kirjutatud: LAISKVORST.

Turvamees tundis kohe, kuidas ta hakkab laisaks muutuma. Kiiruga viskas ta vorsti Villemile tagasi ja jooksis minema. Villem aga venis aeglaselt kodu poole ning tundis, et tal pole enam kusagile kiiret. Koju jõudnud, lõikas ta endale paksu viilaka Laiskvorsti ja sõi seda mõnuga ning hästi aeglaselt. Vorst maitses päris hästi. Venimine aga jäigi talle niivõrd külge, et isegi parimad sõbrad hakkasid teda Venivillemiks ja Laiskvorstiks kutsuma. Ta tegi kõike väga aeglaselt ja oli laisk nagu porikärbes.“

Kas ta jäigi niimoodi venima ja laisaks?“ küsis Madli.

Ei jäänud,“ lohutas Une-Mati. „Ükskord sai vorst otsa ja Villem oli jälle kraps poiss. Noh, aga poodi vargile ta enam ei läinud ja kui midagi ostis, vaatas sildi korralikult üle.“

Kui Madli enam midagi ei küsinud, raputas Une-Mati talle näpuotsatäie uneliiva silma. Siis tõusis, ringutas ja tegi minekut. Hoopis kiiremini, kui oli tulnud.

Jutt on pärit raamatust “Une-Mati uued udujutud“.