Jõuluvana ja politsei

Kätte olid jõudnud jõulud. Issi oli toonud tuppa suure kuuse ja Madlil ning Villiamil kulus päris kaua aega, et puu korralikult ära ehtida. Ülemistele okstele munade ja piparkookide riputamiseks pidi kuuse juurde laua nihutama. Tuled sättis issi ise külge.

Lõpuks oli kõik see tehtud ja kuusk säras kogu oma hiilguses elutoas. Järgmisel õhtul pidi tulema jõuluvana ja tooma kingitusi.

Isegi vanem õde Liisu oli luuletuse ära õppinud, rääkimata Madlist ja väikevend Villiamist. Ainult üks öö ja üks päev veel ja siis… Kõik lapsed olid väga elevil ja õhtul ei tulnud neil üldse und. Nad istusid Madli toas vaibal ja unistasid oma kingitustest.

Tere õhtust, kallid lapsed!“ ütles korraga Une-Mati ukselt.

Tere, kallis Une-Mati!“ vastasid lapsed nagu ühest suust.

Une-Mati istus nende sekka vaibale ja asetas oma liivakoti väärikalt enda kõrvale.

Te ei tea, kuidas ma täna kohale sain!“ ütles Une-Mati. „Ma nimelt hääletasin.“

Mis see on?“ küsis väike Villiam.

Mina tean,“ seletas Liisu. „Kui sul bussiraha ei ole, siis seisad maantee äärde, tõstad käe üles ja peatad mööduvaid autosid. Mõni ikka võtab su peale ja viib kohale.“

Umbes nii, jah,“ oli Une-Mati Liisu seletusega rahul. „Noh, ja mina siis hääletasin. Ja mitte ükski auto ei tahtnud peatuda. Vaata, ma olen ju nii väike ka, et ega eriti silma ei paista. Seisin siis oma tund aega teepervel ja pikapeale hakkas juba külm, tead. Lõpuks vaatan – tuleb! Otse taevast! Jõuluvana ise! Uhke põdrarakendiga ja puha.

Maandub siis täpselt minu ees ja hõikab: „Hüppa peale, Une-Mati!“ Mul oli nii hea meel, et hing jäi kohe kinni. Ronisin siis kähku ree peale ja sõit läks lahti. Otse taevasse! Jõuluvana viskas mulle veel suure sooja salli üle.“

Kas jõuluvana on siis juba siin?“ olid lapsed elevil.

Nii ja naa,“ vangutas Une-Mati pead. „Ta istub praegu politseis puuris kinni.“

Jõuluvana puuris?“ ajas väike Villiam silmad suureks.

Puuris jah. Arestikambris, noh,“ seletas Une-Mati.

Asi oli selles, et kui jõuluvana siin lähedal maandus ja teie tänavale pööras, ei näidanud ta suunda. Politsei lõi kohe oma triibulise saua ette ja küsis lube näha. Noh, aga jõuluvanal ju autojuhilube pole. Tal ei olnud ka lenduri pabereid, isikut tõendavat dokumenti, kindlustust ega ree tehnilise ülevaatuse pabereid. Samuti puudusid tema sõidukil igasugused tuled, pidurid, ohukolmnurk, tõkiskingad, apteek ja tulekustuti. Peale selle ei olnud jõuluvanal kooliharidust ja paar tagumist hammast oli puudu. Ühesõnaga – jõuluvana oli kõigi näitajate järgi üks suuremaid kurjategijaid, keda politseinik iial kohanud.“

Ja kuidas sina minema pääsesid?“ küsis Liisu.

Mina ei olnud ju milleski süüdi,“ ütles Une-Mati. „Üks politseinik näitas küll näpuga minu peale, et näe, seal on üks samasugune tilluke veel! Aga kuna ma ei olnud roolis, siis lasti mind tulema.“

Appi, kas see tähendab, et jõuluvana homme ei tulegi?“ ahastas Madli.

Ole rahulik, küll jõuluvana välja saab. Ta oskab ju igasugu võlutrikke ja küll ta ära tõestab, et on päris jõuluvana.“

Lapsed olid väga mures ja kellelgi ei tulnud und. Seepärast saigi Une-Mati korralikult oma tööd teha ja raputas kõigile kolmele näpuotsaga uneliiva silma.

Kui Une-Mati laste juurest lahkus, läks ta igaks juhuks politseisse asja uurima. Ronis aknalauale ja piilus sisse. See, mida ta nägi, rahustas ta täielikult maha. Jõuluvana oli arestikambrist välja lastud ja istus mõnusal ilmel toolil, kommikott kõrval. Üks politseinik luges parajasti kätega vehkides luuletust, teine vihtus tantsida ja kolmas oli puuris kinni. Puuriukse ees lebas vitsakimp ja oli näha, et seda on kasutatud. Une-Matil läks kohe tuju heaks ja ta keksis edasi tööle. Põhjapõdrad trampisid politseimaja ees jalgu ja Une-Mati lehvitas neile hüvastijätuks.

Jutt on pärit raamatust “Une-Mati uued udujutud“.